Alates esmaspäeva pärastlõunast kuni praeguse hetkeni ehk neljapäeva hommikuni olen nina õue pistnud täpselt ühe korra, kui eile õhtul treeningu mõttes ning oma seisundi hindamiseks 30 minutit kõnniteid ja autot lumest puhtaks rookisin. Tähelepanelik blogi lugeja mäletab, et alles ma ju seda tegin? Täpselt nii. Viimasti vehkisin labidaga esmaspäeval. Peale seda on jälle lakkamatult lund sadanud, mistõttu oli eile õhtul avanenud vaatepilt täpselt sama lumine… Või tegelikult isegi natuke hullem. Kõnniteid puhastav traktor tekitab nimelt otse minu auto kõrvale uut Haltit. Tuleb aga vurinal mäest üles, kopp lund täis, ja lükkab selle auto kõrvale suurde hunnikusse. Iga kord, kui ta lumehunnikut ühelt poolt rammib, variseb Halti tagumiselt nõlvalt lumelaviin otse meie kitsale jalgrajale, sulgedes tee koduuksest autoni. Korterinaaber läheb teesulgu nähes leplikult ringiga, aga mulle ei mahu selline asi hinge ja teen mõne kiirema labidavibutusega raja jälle vabaks. Ja nii iga paari päeva tagant. Selle asja nimi on vist hyötyliikunta.

Igatahes, eilse 30-minutise sessiooni käigus selgus, et tervis hakkab tasapisi tagasi tulema. Enesetunne on priima! Palavikust olen vaba alates kolmapäeva hommikust ning nohu ja köha hakkavad samuti järele andma. Aa, tegin uue rekordi: magasin ööl vastu kolmapäeva 15+ tundi. Läksin teisipäeva õhtul kell 20 voodisse ja tõusin kolmapäeval kell 11.30. See oli esimene öö, kui nina polnud enam nii kinni ja suutsin normaalselt hingata. Tegin mitme öö unevõla tasa.

Täna ma veel tööle ei kippunud. Vabandasin end sellega, et ma ei taha õpilaste peale köhida. Homme tuleb näole anda, sest tohime “omalla ilmoituksella” (ehk ilma arstitõendita) puududa kuni 3 päeva. Kuna mul pole õrna aimugi, kas ja kus mul siin mõni arst on, lähen kergema vastupanu teed ehk naasen teenistusse.

Kehv lugu on see, et meil on nädalavahetusel kaks mängu – laupäeval võõrsil NST (tabeli 3.) ja pühapäeval võõrsil SB-Pro (tabeli 4.). Kui oleksin terve, kuuluksin mõlemas mängivasse koosseisu, aga nüüd pole ma nädal aega teinud muud kui lumelükkamise trenni. Vaatame – võib-olla lähen täna õhtul trenni. Või kui mitte täna, siis homme. Aga kas ma ka nädalavahetusel mängin? Kahtlane. Mõnes mõttes polegi need nii olulised mängud, sest meie võiduvõimalused on minimaalsed. Tõeliselt tähtsad mängud algavad 8. veebruarist – selleni on õnneks veel kõvasti aega. Jõuan veel tippvormi tõusta.

- kas Sauli Niinistö, kelle naine on tema laste eakaaslane (Niinistö 1948, pojad 1975 ja 1980, naine 1977… tagasihoidlikud 29 aastat vanusevahet);

- või Pekka Haavisto, kes elab kokku eksootilise Antonioga Ecuadorist (endast 20 aastat noorema Antonioga).

Minu siinne sõprusringkond koosneb suures osas saalihokiinimestest, põhiliselt naistest, ja selle spordiala naistel on siin teatav maine… (Mu esmamuljed siinsest saalihokielust on selle postituse lõpus. Endalgi on muide toonaseid muljeid naljakas lugeda, sest nüüd, peale 2,5 aastat, ei pane ma selliseid asju enam tähelegi. Oh well.)

Igatahes, minu tutvusringkonna lemmikkandidaadis pole kahtlustki – Facebookis kisatakse “Haavisto seda” ja “Haavisto teist”. Veetsin täna aega kahe sõbrannaga (elukaaslased) ja nad avaldasid tülgastust Niinistö ja tema kaasa vanusevahe üle… jättes sujuvalt mainimata Pekka & Antonio 20-aastase vanusevahe. Viimased tutvusid Kolumbias baaris, kui Antonio oli 18 ja Pekka 38. Ma ei tea, mu meelest on see ka natuke karm? Sauli & Jenni tutvusid siiski erakonna sees ning nende ühised hobid on kirjandus ja sport. Sauli on jurist ja Jenni on kõrgelt haritud karjäärinaine, kes on avaldanud kolm luulekogu ning teeb ennast riietuse ja soenguga vanemaks. Pekkal on keskharidus, Antonio on juuksur ja neid seob Pekkaga huumorimeel. Hästi lahe ja romantiline, aga Soome presidendipaar? No ma ei tea…

Kokkuvõttes kaldun arvama, et konservatiivsed soomlased pole veel homopresidendiks valmis – eriti veel selleks, et Presidentinlinnal oleks kaks peremeest: President Pekka ja tema juuksurist kaasa Antonio. Kuigi see oleks mitmes mõttes NII šeff.

Päriselt ka – kui ma saaksin Soomes hääletada, siis hääletaksin Haavisto poolt. Olen teda koguni oma silmaga näinud, ja veel üsna lähedalt. See teeb temast kuulsaima soomlase, keda ma live‘is näinud olen.

p.s. See on selline “tongue-in-cheek” postitus. Jätsin meelega poliitika ja Pekka/Sauli tegelikud teened vaatlusest välja. Tean küll, et Pekka on teinud uskumatut karjääri, töötanud Lähis-Idas, on rahvusvaheliselt ülihinnatud, Martti Ahtisaari lemmik jne. Aga ärme aja asja nii tõsiseks, eksju.

Ehk siis mattununa paarisaja labidatäie lume alla. Lugupidamisest ema vastu ma siiski kaalusin autoga minekut, aga, olles olukorda hinnanud (vähemalt 15 minutit labidaga vehkimist versus 15 minutit rattasõitu), otsustasin ikkagi jalgratta kasuks. Sorry.

Töölt koju jõudes lükkasin ratta kuuri, võtsin labida ja asusin lumetööde kallale. Tegelikult oleksin pidanud otseteed teki alla minema, sest olen pisut tõbine. (Klassikaline külmetus, s.t. nohu, köha ja väike 37′C palavik.) Nojah, aga kes siis lund lükkab? Korterikaaslane naaseb Eestist alles teisipäeva õhtul, aga koduukseni viisid ainult sügavad jalajäljed, mis ma hommikul tööle minnes ette olin tallanud. Sestap pidingi kolmveerand tundi labidaga vehkima. Nuuskasin ja vehkisin, vehkisin ja nuuskasin. Lõpptulemus paitab silma, aga ausalt öeldes ei tunne ma end praegu üldse tervemana, kuigi lahkusin töölt poole päeva pealt, et kodus “puhata”. Niiet jah, eks see lumeloopimine maksab homme kätte, sest lubasin lisaks oma tundidele kolm tundi 7. klassi poiste tööõpetuse õpetajat asendada. Tõbisena on seda eriti, ERITI, lahe teha. Aga pole parata, meil on hetkel 10 (!) õpetajat haiguslehel.

Vähemalt saame nüüd jälle normaalselt autole ja koduuksele ligi.

Esimene pakk saabus kaugelt Lõuna-Koreast: kaks paari sõrmikuid, millega saab puutetundlikku ekraani kasutada. Elagu eBay!

Teine pakk tuli Pärnust: 1993. aastal avaldatud õpik “Kuidas saada mehele”. Parimad 1,60 eur, mis ma kunagi kulutanud olen. Elagu osta.ee! Proovin lähiajal siia mõned tsitaadid kirja panna, sest see raamat on puhas kuld.

Mina: “Jah? Oo, põnev.”

Võtsin siis kohe taskust nutitelefoni ja tegin Facebooki app’i lahti. Oligi kolleegilt kutse – tema 60. juubelile! Ülilahe.

Moodsad ajad.

Tuginedes 3-kilomeetrise kodu-töö marsruudi heale läbitavusele, otsustasin neljapäeva õhtul vähe pikema rattasõidu ette võtta. Käin nimelt neljapäeviti 8-9 km kaugusel tüdrukutele trenni andmas ja pean otse nende trennist naiskonna trenni kihutama. Edasi-tagasi umbes 17 km ja harilikult ca 50-55 min. Pakkuge, palju see teekond eile aega võttis. 1 tund ja 30 minutit. Pidin ratast läbi lume lükkama, tirima ja tassima. Minnes polnud väga vigagi, sest vaim oli värske ja kiiret polnud, aga tagasiteel needsin küll igas võimalikus keeles. Tõlkimatu türgikeelne sõim.

Esialgu tundus kõik ilus...

Siit läksin ratas õlal.

Ratsu oli lõpuks pääääris lumine.

Laupäevane mäng läks nii halvasti, et mul ei ole üldse tuju sellest pikemat analüüsi kirjutada. Vastane lõi esimese värava juba 00:22 ning teise 01:45 – ja oligi mõne meie tüdruku vaim murtud. Ajuvaba. Minul isiklikult ei läinud mäng väga halvasti. Olgugi, et ma ei teinud midagi hiilgavalt lahedat (näiteks nelja väravat vmt), aga vähemalt suutsin prohmakaid vältida. Kõigil sama hästi ei läinud. Paar meie mängijat tundsid ennast peale kaotust nii halvasti (süüdi), et jätsid tulemata Barbadosele vahetusüliõpilaseks sõitva tiimikaaslase ärasaatmispeole. Mis mõttes, eksju!

Soomes on veider komme peale treenguid ja kodumängusid KOJU pesema minna. Ma ei teagi, miks. Vaevalt see häbenemisega seotud on, küsimus pidavat olema mugavuses. Ma ei saa küll täpselt aru, kuidas saab olla mugav higise keha otsa teksapükse tirida, aga ju siis on. Igatahes, Team Eesti ehk mina+korterikaaslane jääme alati peale mängu spordihalli munema. Nii ka seekord. Käisime saunas ja kuulasime riietusruumis muusikat. Siis tellisime telefoni teel “karvakäsi-kebabid neljale” ja sõitsime türklaste kaudu tiimikaaslase juurde. Sõime, jõime, lobisesime. Plaan oli peale sööki end üles vuntsida ja peole liikuda, aga meie seltskond muudkui suurenes ja “soojendus” venis lõpuks kella 23-ni (ärasaatmispidu oli alanud kell 20). Kui peokohast laekusid nõudlikud sms-id, tegime kiiresti minekut. Osa tüdrukuid oli selleks ajaks parajas sõiduvees. Gin&tonic x mitu oli oma töö teinud.

Ärasaatmispidu toimus urkas nimega Mascot. Või noh, kellele urgas, kellele mitte. Selline popp koht, kus põrand oli klaasikilde täis ja peldikuuksed ja -seinad olid graffiteid täis soditud. Maitse asi. Ise olen süüdi, et otsustasin kaine autojuht olla.

Samas oli mul järgmisel hommikul kell 7 ärgates ja U19 tüdrukute mängudele sõites võrdlemisi hea meel, et olin karske õhtu kasuks otsustanud, nagu ka kell 15.30 mängudelt koju jõudes ja diivanil tekki mähituna istuvat kudenud olekuga korterikaaslast vaadates. :D

Järgmisel nädalavahetusel saan õnneks Eestisse sõita. Teen suure erandi ja sõidan Tallinkiga – vaatame, kas minu peale ka samamoodi karjutakse.

Sellisel teel kuluks nii naastrehvid kui ka pidurid marjaks ära...

Siss, nagu ma olen, käin lumest ja jääst hoolimata jalgrattaga tööl. Häbi tunnistada, aga ma ei ole oma sõiduvahendit talvehooajaks kuigi hästi ette valmistanud. Paar kolleegi, kes aastaringselt rattaga tööl käivad, kasutavad naastrehve või koguni eraldi talveratast, aga mina ei ole oma kaherattalist mitte mingit moodi talvehooajale vastavaks modifitseerinud.

Lühidalt öeldes:
- kitsad siledad suverehvid
- hooldamata pidurid
- hooldamata käigud

Samas, natuke ikkagi püüan:
+ riided vastavad ilmale
+ kiiver alati peas
+ esi- ja tagatuled

Kõige suurem mure on piduritega – need tuleb täiesti põhja vajutada (peaaegu vastu lenksu), et nad mingitki mõju avaldaksid. Olen liiga tüdruk, et neid ise putitama hakata, ja liiga koi, et ratas siin Soomemaal hooldusse viia (kus selline lihtne töö maksab raudselt vähemalt 60 eurot). Praegune plaan on ratas järgmisel Eesti-visiidil kaasa võtta, aga see võib juhtuda alles kuu aja pärast… Aga selleks ajaks võin juba mõne auto rataste all olla. Hmm. Võib-olla peaks ikkagi Youtube’ist mõne õppevideo otsima ja ise nokitsema hakkama.

Olge(m) siis libedusega ettevaatlikud, eks!