Kuidas saab?

Ema manitses mind järele mõtlema, kas ikka tasub rattaga tööl käia. Auto on ju ka maja ees. Nojah, on küll, aga sellises seisundis:

Ehk siis mattununa paarisaja labidatäie lume alla. Lugupidamisest ema vastu ma siiski kaalusin autoga minekut, aga, olles olukorda hinnanud (vähemalt 15 minutit labidaga vehkimist versus 15 minutit rattasõitu), otsustasin ikkagi jalgratta kasuks. Sorry.

Töölt koju jõudes lükkasin ratta kuuri, võtsin labida ja asusin lumetööde kallale. Tegelikult oleksin pidanud otseteed teki alla minema, sest olen pisut tõbine. (Klassikaline külmetus, s.t. nohu, köha ja väike 37′C palavik.) Nojah, aga kes siis lund lükkab? Korterikaaslane naaseb Eestist alles teisipäeva õhtul, aga koduukseni viisid ainult sügavad jalajäljed, mis ma hommikul tööle minnes ette olin tallanud. Sestap pidingi kolmveerand tundi labidaga vehkima. Nuuskasin ja vehkisin, vehkisin ja nuuskasin. Lõpptulemus paitab silma, aga ausalt öeldes ei tunne ma end praegu üldse tervemana, kuigi lahkusin töölt poole päeva pealt, et kodus “puhata”. Niiet jah, eks see lumeloopimine maksab homme kätte, sest lubasin lisaks oma tundidele kolm tundi 7. klassi poiste tööõpetuse õpetajat asendada. Tõbisena on seda eriti, ERITI, lahe teha. Aga pole parata, meil on hetkel 10 (!) õpetajat haiguslehel.

Vähemalt saame nüüd jälle normaalselt autole ja koduuksele ligi.