Saalihokijuttu eraldi

Teen saalihoki kohta eraldi postituse. Keda ei huvita, see ei loe. Lihtne!

Meil on põhimõtteliselt kolm ründekolmikut ja kaks kaitsepaari, kuigi sageli mängime kahe viisikuga. Senistes mängudes olen hästi palju mänguaega saanud, aga arvan, et mitte seetõttu, et oleksin jube hea, vaid pigem sellepärast, et treener tahab, et kohaneksin siinse mängutempo ja -stiiliga. Tegu on olnud karikamängudega, mida ta on korduvalt nimetanud “harjutamiseks”, s.t. meil pole suurt midagi kaalul. Seni on õnneks läinud suurepäraselt, jõudsime eilsete võitudega kolmandasse ringi, mis tähendab üksikuid mänge põhimõttel “võitja edasi, kaotajal selleks aastaks kõik”.

Mu enda mängust. Ütleme nii, et minu senised trumbid on minult ära võetud ja nüüd nõutakse oskusi, mida ma seni veel harjutama pole pidanud (kuna Eesti liiga tase seda ei nõua). Algus on olnud üsna konarlik, tuleb välja, et ma isegi viskan valesti, s.t. vale tugijala pealt. Seetõttu raiskan väravavõimalusi, s.t. rabelen end viskepositsioonile, aga vise ebaõnnestub vale tehnika tõttu. Kuna siin olevat tavaline, et mängus tulebki ühele mängijale ainult üks väravavõimalus, ei tohi neid raisata. Minu löögid pidavat välja nägema nii, et ma lihtsalt sutsan palli värava suunas, ilma tõsisema kavatsuseta väravat teha. Algul võtsin selle jutu alandlikult vastu (seda rääkis Timo, mitte treener), aga kui ta järjepidevalt saagis, et “sa näed välja, nagu ei tahakski väravat teha”, siis mul viskas üle ja hakkasin end õigustama. Ta vist ehmus või vähemalt suutis asja ka minu mätta otsast näha, sest on nüüd palju diplomaatilisem olnud.

Kaitseme 1-2-2 99% väljakust või “W” 60% väljakust. Ah et misasi see “W” on? Põhimõtteliselt on see 2-1-2, aga ründajad ja kaitsjad pole mitte kõrvuti, vaid üks on pisut madalamal. Niimoodi:

……………………PR

VR

…………..C

VK

……………………PK

Kui kallutad pead 90′ paremale, näed, et moodustub W-täht. Või noh, kui kallutad 90′ vasakule, siis M-täht, aga see pole oluline. Ma ei viitsi praegu pikalt seletada, kuidas siin mängijad liiguvad jne. Mina olen igatahes see PR ehk parema ääre ründaja ja mul on väga oluline roll. Ma ei oska öelda, kas saan sellega nii hästi hakkama kui võiks. Vist saan. Keskmängija (C) on Outi ja vasaku ääre ründaja (VR) Tuija, üks ca 40-aastane naine 18-aastase tüdruku vaimuga. Ta on väga lahe mutt, hullult temperamentne. Temaga on keeruline mängida, sest tal on väga selge “mina mina mina” mõtteviis. Ta paneb sirgjooneliselt värava suunas ega malda söödumängu mängida. Mulle jällegi meeldib selline kaval otsiv ja keerutav mäng, ning ka Outi on sellise asja peale meister. Ma ei tea, miks treener sellise kolmiku tegi. Mäletan treeneri juttu, et meist pidi saama tohutult resultatiivne ründekolmik, aga mängud on näidanud, et teeme kõige vähem väravaid. Loodan, et ka trenks on sellest aru saanud ning katsetab ka teisi variante. Mul on karvane tunne, et minu ja Tuija mäng ei hakkagi klappima. Aga, nagu öeldud, muidu on ta lahe mutt.

Trenni tullakse siin 45 minutit enne saaliaja algust. Kui saaliaeg on 19.00, siis kohal ollakse 18.15 dressid-tossud seljas. Siis minnakse ühiselt õue jooksma ja liikumisharjutusi tegema, seejärel 30 sek seeriad kõhu-, selja- ja küljelihaseid, kätekõverdusi ning väljaastekükke. Seejärel sisse, saaliriided selga. 18.45 räägib treener algava treeningu eesmärgist. 19.00 algab kohe täistempoga pallitrenn. Meil on trennid teisipäeviti (2h saali), kolmapäeviti (1,5h saal) ja reedeti (1h saal). Peale trenni tõmmatakse dressid selga ja minnakse koju. Ma pole veel näinud, et keegi peale trenni spordihalli pesema jääks. Peale mänge küll, aga peale trenni – mitte kordagi.

Treener on endine professionaalne krossisõitja, nüüdne ärikas. Vanust 30+. Ma ei teagi tema saalihokitausta, aga mänginud on ta kindlasti. Mängijad peavad temast lugu, aga samas on kõik mänguliselt piisavalt targad, et viisikuna omavahel kokku leppida, kuidas tegelikult mängitakse. S.t. treeneri juttu ei võeta puhta kullana. Näiteks väitis treener eile enne mängu, et vastase kaitsjad on nõrgad, neile võib julgelt survet avaldada. Tegelikult olime kõik näinud, mismoodi need kaitsjad varasemas mängus kahe ründaja vahelt puhtalt palliga läbi manööverdasid. Treenerile ei öeldud midagi, kuid omavahel lepiti kokku, et oleme valmis selleks, et vastas on väga tehnilised mängijad.

Ei saa mainimata jätta, milline publik eile spordihallis viibis. Ma pole kunagi näinud ühes ruumis nii palju siilisoenguga naisi. Enamik naisi liikus paarides, kõik tundsid kõiki. Õhkkond oli väga vabameelne, keegi ei püüa ega pea midagi varjama. Samuti puudusid igasugused kommentaarid stiilis “iuu” või “vaata vaata”, nagu meil Eestis nii tavaline on. Rahvas on harjunud. Mu enda tiimiski on üks paarike ja lisaks sellele veel neli “teise liiga tüdrukut”, nagu Anders asja väljendab. Üks on abielus (olen temast juba rääkinud) ja tema siilisoenguga naine oli publikus, ühel oli tüdruksõber vaatamas, kaks on vist kapis. Ühest küljest tore, et see ringkond on nii vabameelne, aga teisest küljest… brr.

Kes soome slängi tunneb, saab aru, miks see pilt antud lõigu juurde sobib. Teravmeelne.

Jätkan edaspidi. Praegu kibelen magama.